Kasvav vaktsineerimisskepsis: mõjutegurid ja vastumeetmed vaktsineerimisvalmiduse suurendamiseks Saksamaal.

Kasvav vaktsineerimisskepsis: mõjutegurid ja vastumeetmed vaktsineerimisvalmiduse suurendamiseks Saksamaal.

Vanemate vastumeelsus vaktsineerimise vastu: põhjused ja võimalikud lahendused

Vaktsiinid on üks tõhusamaid ennetusmeetmeid nakkushaiguste vastu. Tänu kooskõlastatud ülemaailmsele vaktsineerimiskampaaniale on sellised haigused nagu rõuged kogu maailmast likvideeritud. Ka lastehalvatus ja leetrid on mitmel pool maailmas haruldaseks muutunud. Sellegipoolest on kasvavad vandenõuteooriad õõnestanud usaldust vaktsineerimispüüdluste vastu, eriti praeguse COVID-19 pandeemia ajal.

Uues uuringus, mis avaldati Advances in Pediatrics, uuritakse märkimisväärseid riskitegureid, mis on seotud vaktsiini kõhklusega, eriti gripi ja inimese papilloomiviiruse vaktsiinide puhul. Väited seoses SARS-CoV-2 viirusega on aga välistatud.

Lapsed on oma vanemate hoole all, mistõttu on vanema nõusolek laste vaktsineerimiseks ülioluline. Vanemate usaldust vaktsiinide vastu kahandab aga oluliselt vaktsineerimise kahjulike tagajärgede kohta levivate müütide levik. Neid vandenõuteooriaid toetab sageli tõsiasi, et vaktsiinidega välditavad haigused on paljudes arenenud riikides muutunud üliharuldaseks ja moodustavad seega vaid väikese osa laste haigestumusest ja suremusest.

Nende vandenõuteooriate traagiline tagajärg on vanemate seas kasvav umbusk vaktsiinide tõhususe ja kasulikkuse suhtes. Näiteks USA-s ei saa kuni seitsmendik eelkooliealistest lastest vanemate vastuseisu tõttu soovitatud vaktsineerimisi, samas kui USA vanematest üle 25% lükkab oma laste vaktsineerimisega edasi. Lastel, keda vanemate vastuseisu tõttu ei vaktsineerita, on suurem risk haigestuda vaktsiinvälditavatesse haigustesse, mis omakorda võivad põhjustada haiguspuhanguid, nagu on viimastel aastatel juhtunud leetrite ja läkaköha puhul.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja selle immuniseerimise strateegiline ekspertrühm (SAGE) määratlevad vaktsiinide kõhklemise kui "vaktsiinide vastuvõtmise hilinemise või tagasilükkamise hoolimata immuniseerimisteenuste kättesaadavusest". Vanemate suhtumine vaktsineerimistesse varieerub olenevalt ajast, kohast ja kasutatavatest vaktsiinidest. WHO nimetab selles kontekstis kolme C-d: mugavus, kaasosalus ja usaldus. Suhtumine vaktsineerimisse ulatub kõigi vaktsiinide absoluutsest tagasilükkamisest kuni valmisolekuni kõik soovitatud vaktsiinid kahtluseta vastu võtta.

Põhjuseid, miks vanemad keelduvad oma laste vaktsineerimisest, on mitmeid. Nende hulka kuuluvad hirm kõrvalmõjude ees, arusaam, et vaktsineerimine pole vaktsiinvälditavate haiguste praeguse vähese levimuse tõttu tegelikult vajalik, kahtlused vaktsiinide efektiivsuses, individualistlik mõtlemine, moraalsed mured ning arvamused vaktsineerimise poolt või vastu. Paljud vanemad usuvad, et vaktsiinid põhjustavad haigusi, mitte ei hoia neid ära. Mõned väidavad isegi, et liiga palju vaktsiine võib nõrgestada lapse immuunsüsteemi, väidetavalt on vaktsiinides toksiine ja kogu vaktsineerimisliikumist juhivad hoolimatute tootjate poolt, keda huvitab vaid oma kasumimarginaal. Üle kolmandiku vanematest usub, et lapsed saavad esimese kahe eluaasta jooksul liiga palju erinevaid vaktsiine, samas kui üle 90% vanematest leiab, et ühe päeva jooksul tuleks teha maksimaalselt kolm vaktsiini.

Oma lapsi vaktsineerimast keelduvate vanemate seas on selge seos alternatiivmeditsiini, looduskeskse eluviisi ja vaktsiinikahtluse vahel. Need vanemad, kes kasutavad alternatiivmeditsiini süsteeme kuni neli korda suurema tõenäosusega, usuvad sageli, et vaktsiinvälditavasse haigusesse nakatumine on lapsele parem kui vaktsineerimine. Selles lapsevanemate rühmas väljenduvad sellised eelistused ka mahetoidu ja alternatiivkooli lähenemise osas.

Hoolimata 1998. aasta mõjuka artikli ametlikust tagasivõtmisest, mis väitis seost autismispektri häirete ja leetrite-mumpsi-punetiste (MMR) vaktsiini ja autori Andrew Wakefieldi diskrediteerimise vahel, usuvad miljonid vanemad jätkuvalt sellist seost. Need vanemad väidavad ka, et see seos ei kehti ainult MMR-vaktsiini, vaid vaktsiinide kohta üldiselt.

Vale uskumuste parandamise katsel on omane viga eeldada, et teabe esitamine parandab need valed uskumused. Inimesed aktsepteerivad või lükkavad tagasi teavet, lähtudes nende ideoloogiliselt mõjutatud teabeallika aktsepteerimisest. Eelkõige on avalikkuse silmis usaldusväärsust kaotanud eelkõige farmaatsiatööstus, mis on ravimiarenduses rohkem huvitatud kasumist kui üldisest kasust. Puuduseks peetakse ka nende sidemeid teadus-, meditsiini- ja valitsusringkondadega. Kui inimesed kaotavad usalduse oma valitsuse vastu, tekitab see rõhumise tunde. See omakorda võib viia vandenõuteooriateni, mis lõppkokkuvõttes aitavad kaasa paljude vanemate vastumeelsusele vaktsineerimise suhtes.

Vaktsineerimise laialdane kasutamine on viinud ka selleni, et vanemad peavad laste vaktsineerimise soovitust sotsiaalse surve vormiks. Need vanemad suurendavad seejärel ka nende vaktsineerimiste kõrvalmõjusid, selle asemel et näha nende eeliseid. See kehtib eriti vanemate kohta, kellel on intensiivne kasvatusstiil, ja nende puhul, kes saavad murettekitavat vaktsineerimisteavet perekonnalt, sõpradelt või raamatutest, mitte arstidelt. Vaktsiiniohutusega seotud probleeme rõhutatakse peamiselt trükis, eetrisse, sotsiaalmeedias ja veebis.

Eriti murettekitav on see, et sotsiaalmeedia ja internet pakuvad sageli eksitavat või ebatäpset teavet. Kahjuks postitatakse see teave sageli täpse teabe kõrvale ilma allikaid kontrollimata. Teadlased on oletanud, et veebipõhised sekkumised, mis pakuvad sotsiaalmeedia kaudu faktilist vaktsineerimisteavet, võivad neutraliseerida eksitavate või ebatäpsete postituste mõju.

Nõelafoobia ja valulikud lokaalsed reaktsioonid vaktsineerimisele mängivad rolli ka kuni 10% vanemate hülgamisjuhtumites, eriti kui nad ise kogesid lapsepõlves valusaid vaktsineerimisi. Selle vastu tuleb võidelda sedatsiooni, süstekoha survestamise, lokaalanesteetikumide kasutamise ja lapse tähelepanu hajutamisega vaktsineerimisprotsessi ajal.

Parim viis reageerida vaktsiini kõhklusele ja keeldumisele on kasutada erinevaid lähenemisviise, sealhulgas isiklikke kohtumisi, et anda harivat teavet neile, kes nõustuvad vaktsineerimisega, kuid soovivad hilinenud ajakava. See meetod ei oleks aga tõhus, kui tagasilükkamine põhineks usulistel veendumustel, vaktsiiniga seotud ohtude tajumisel või vaktsiini ebaefektiivsusel. Ajalooliselt ei ole vaktsineerimise sotsiaalsed motivatsioonid mänginud olulist rolli vanemate vaadete muutmisel vaktsineerimise kohta, eriti ühiskondades, kus väärtustatakse individuaalset vabadust kogukonna vastutuse asemel. Süstemaatiline ülevaade on näidanud, et kuigi vanemad peavad kontseptsiooni, et vaktsineerimisest on "kasu teistele", on oluline, põhineb nende otsus lõppkokkuvõttes nende enda lapse tajutaval kasul.

Tervishoiutöötajad mängivad jätkuvalt olulist rolli usaldusväärsete teabeallikatena. Tegelikult mõjutab arstidega vaktsiiniprobleemidest rääkimine ja faktilise ja kergesti mõistetava teabe pakkumine positiivselt vanemate suhtumist vaktsineerimistesse. Seetõttu on meditsiinitöötajate empaatiline ja kommunikatiivne lähenemine hädavajalik, et tagada vanemate usaldus