Herbalismi lühiajalugu

Herbalismi lühiajalugu

Taimne ravim on meie varaseim katse end tervendada ja tegelikult otsivad mõned loomad isegi teatud tüüpi taimi, kui nad on vigastatud või haiged. Ameerika põliselanikud jälgisid põtrade otsimist Echinacea taimede eest, kui nad olid haiged, mistõttu nad nimetasid taimi "põdrajuureks"; Teised metsloomad närivad hädas pajukoort (nüüd teame, et pajukoor sisaldab sünteesimisel salitsüülhapet ehk aspiriini) ning ahvid ja primaadid otsivad haigena sageli teatud puuvilju ja juuri.

Arvatavasti oleksid meie esivanemad end niimoodi kohelnud, kahtlemata ammu enne kõnevõime väljakujunemist. Hinnangud täpse aja kohta, mil Homo sapiens ilmus, varieeruvad umbes 100 000 aasta tagusest kõige konservatiivsemast kuni 600 000 aasta tagusest kõige heldemast ajast (paleoantropoloogia on väga konkurentsivõimeline teadus ja iga uurija soovib, et nende varaseimad dateeritud humanoidsed luufragmendid kinnitataks pigem inimesena kui "proto-inimene"), kuid see on juba teine artikkel, aga see on kahtluseta! meie esivanemad olid aafriklased.

Kuigi H. sapiens tekkis algselt kaua aega tagasi, hakkasime Aafrikast levima umbes 100 000 aastat tagasi, tõrjudes välja teised hominiidid (meie nõod), nagu H. erectus ja (hiljem) H. neanderthalensis, ning ajades nad lõpuks väljasuremiseni. 60 000 aastat tagasi olime jõudnud praeguse Austraalia alale ja Ameerika põhjapoolseim tipp koloniseeriti umbes 20 000 aastat tagasi. Hämmastav on see, et inimestel kulus praegusest Alaska alalt Lõuna-Ameerika tippu vaid umbes 1000 aastat, ja kui arvestada Ameerika kliima- ja geograafiliste tingimuste mitmekesisust, võib meie liigi leidlikkust ja kohanemisvõimet vaid imestada.

Umbes 1000 aastat tagasi koloniseeriti isegi Vaikse ookeani kõige kaugemad asustatavad saared.

Lugejale antaks siinkohal andeks, et ta mõtleb, mis seos on sellel inimkonna eelajaloo ringkäigul ravimtaimedega, kuid asi on lihtne. Igas keskkonnas, kuhu inimesed on kodu loonud, on nad kiiresti avastanud kõik toidutaimed ja ravimtaimed. Iga kultuur ja igas kliimas (peame välistama sellised kultuurid nagu Põhja-Siberi inuitid ja tatarlased, kelle toidust moodustasid taimed vaid väikese osa) on leiutanud oma ravimtaimevormi.

Herbalismil on enamikus kultuurides kaks vormi – meditsiin ja rituaal. Mõnda taimi süüakse haigena, teisi kasutatakse šamaanirituaalide ja muude religioossete tavade jaoks.

Läänes hakkas taimsete ravimite populaarsus langema valgustusajastul ja moodsa meditsiini koidikul 17. sajandi lõpus tundus, et ravimtaimede allakäik on vältimatu. Kuigi meil on praegu kõige arenenumad sünteetilised uimastid ja meditsiinipraktika, mis meil kunagi olnud on, otsivad paljud teadlased ürte ja nende ekstrakte kui võimalikke viise meie surmavamate haiguste ravimiseks. Kui ma seda kirjutan, katsetavad laborid üle maailma taimi ja sünteesivad nende ekstraktide analooge vähi ja ravimatute viirusnakkuste (nt HIV) vastaste uuringute jaoks.

Me ei vaja enam šamaanide rituaalsust ja imeravi, kuid meie esivanematel on meile läbi aastatuhandete säravad nõuanded – tunne oma ravimtaimi ja kasuta enda ümber olevaid taimi, kuna need võivad ühel päeval sinu elu päästa. Ja ometi jätkame igal aastal Kentucky suuruse vihmametsade puhastamist, hävitades lugematuid taimeliike, mida lääne teadus ikka veel ei tunne.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et hoolimata kõigist edusammudest ja teadmistest on meil siiski põhjust loota ravimtaimedele ja nende ekstraktidele ning hävitame need omal riisikol.