Jooga asutaja - Hiranyagarbha
Jooga asutaja - Hiranyagarbha
Paljud joogatudengid peavad Patanjali jooga-Patanjali isaks, oli aga tark mees, kes pani kokku joogakriipsud ja võttis mitmesugused eksisteerinud jooga ideed, näiteks Ashtanga või tee kaheksaga. Kasulikum on pidada Patanjali ja tema õpetusi vanemate, vanemate õpetuste eesmärgina.
Vanad tekstid räägivad meile, et jooga Dharshana (joogavisioon või filosoofia) algne asutaja oli Hiranyagarbha, mis tähendab sanskriti kuldset embrüot. See on kõige olulisem Bhagavad Geeta, mis on Mahabharata kõige olulisem tekst.
Teatud laskumisliinide kohaselt on Hiranyagarbha teisene tudeng Vasishta, mis vastutab jooga Vasishta eest, mida peetakse joogafilosoofia üheks suurimaks kirjutiseks.
Jooga Vasishta võtab ideid joogafilosoofiast, Samkhya filosoofiast, Jaini filosoofiast, budismist ja Vedantast. Tekst on diskursus Vasishta ja Rama vahel ning väidetavalt on see kirjutatud Ramayana ees. Samuti öeldakse, et see on üks olulisemaid joogaga seotud kirjutisi.
On konkreetne veendumus, et saate vaimse valgustumise saavutada, lugedes lihtsalt joogavasishta salme.
Raamatu dialoog on Rama kui valgusagenemise teel vaimne vaateotsija, mis räägib suure valgustatud targa vasištaga. Kui loete vestlust, saate lugeda ka otsest teed tõele.
Väga oluline mõiste - vairagya sanskriti keeles - või distantseerumist kasutatakse filosoofia selgituse lähtepunktina.
Jooga Vasishta kirjeldab valgustusaja seitset etappi. Esimene neist on subheccha või igatseb tõe järele. Teine on Vicarana või õige taotlus. Kolmas on Tanumanasa või intellektuaalsete tegevuste aeglustumine. Neljas on kurvastatud või jõuab tõeni. Viies on Asamsakti, kus joogi täidab oma kohustusi või dharmasid, tundmata teiega seondumist või ootamata teid. Kuues on Padartha Ababavana, kus joogi näeb Brahmanit ja ühtsust igal pool. Lõpuks Yogi turiya või alaline samadhi või valgustunne
Mõni tuleb nüüd tagasi jooga asutaja juurde ja ütlevad, et vanad tekstid - vedasid, upanishads jne - - Hiranyagarbha kirjeldab kui Jumalat ise.
Rigveda Hiranyagarbha kirjeldatakse kui jumalate jumalat ja mainib, et pole kedagi, kes teda aktsepteeriks. Vanad kirjutised kutsuvad teda ka Brahmaniks või universumi hingeks.