Emotsioonid Adleri psühhoteraapias ja nõuannetes
Emotsioonid Adleri psühhoteraapias ja nõuannetes
Individuaalne psühholoogia peab indiviidi ühikuna vastupidiselt isiksuseomaduste kogumile, mis moodustavad üldise isiksuse. Inimesed üritavad eesmärgi ja liikumissuuna määramisel üle saada tajutavast miinus või alaväärsusest. Üksikisik on jagamatu tervik, keha-vaimne üksus, mis püüab kuuluda suuremate inimkonna ja kosmose ühikute hulka. Selles kontekstis - kui Adleri eeldus on õige -, peaksid emotsioonid ja tunded pigem ilmuma isiksuse kui iseseisva jõu püüdlemise aspektina.
Kuid see näib üksikisiku jaoks tavaliselt erinevalt. Ta on "emotsioonidest", "emotsioonid domineerivad", "emotsioonidest sõnatu". Ta näeb emotsioone kui sellist võimu tema üle, et ta "ei saanud" muidu ", mu viha tuli minust üle ja ajas mind sinna". Emotsioonid võimaldavad inimesel tagasi lükata vastutus oma tegude eest ja näha end irratsionaalsete võimude ohvrina, kes on väljaspool nende kontrolli, kuid elavad selles. Välimus on eksitav. Lõppkokkuvõttes ei saa me aru inimese käitumisest ja iseloomust, kui me ei nõustu sellega, et inimene on jagamatu ja vastutustundlik. Alternatiivne perspektiiv, mida isiksust pidada pelgalt sisendite summana, lahustab indiviidi sõltumatuteks jõududeks. Tegelikult ei saa olla jagamatut ja vastutustundlikku isiksust, välja arvatud juhul, kui inimene on iseenda toetav, sihtimine, valimine ja ise määrav üksus.
Millised eesmärgid teenivad emotsioone inimelus? Näib, et nad mobiliseerivad indiviidi liikumises eesmärgi suunas. Huvitav on see, et sõna emotsiooni etümoloogia viitab liikumistundele: e = välja, movere = mov. See on liikumistunne, liikumine ühest punktist teise või liikumine ühes suunas. Mõnikord võib see liikumine olla liikumise püüdlus paigal seista või kõhklema. Mõnikord võib see olla vähenev liikumine.
Eagle paneb indiviidi oma sotsiaalsesse keskkonda, ilma milleta inimene pole tegelikult mõeldamatu. Üksikisik on sündinud, arenenud ja küpsenud sotsiaalses piirkonnas. Selle sotsiaalse valdkonna tähendus või suund, mis käitub nagu üldlevinud sotsiaalne raskusjõud, on Adleri kogukonna tunne, sotsiaalne huvi, sotsiaalne teadlikkus või kogukonnatunne. On silmatorkav, et Adler identifitseerib selle tundena. Inimese eesmärk on emotsionaalselt paljastatud ja väljendatud tegevuses. Äärmuslikel juhtudel võib selline käitumine olla täielikult kooskõlas sotsiaalse huviga. Teises äärmuses võib see sotsiaalsete huvide diametraalselt vastu astuda. Esimesi võis pidada subjunktiiviks ja viimaseks.
Ma usun, et emotsioonid ise subjunktiivseks või disjunktiivseks liigitamiseks oleks vale. Neil on ainult tähendus või tähendus kogu inimese liikumise osa või aspektina. Oleks ahvatlev näha armastust ja imetlust subjunktiivina, aga kuidas on lood armastusest ja imetlusest giidi vastu ning rassilise puhtuse vägivaldse ideaali vastu? Ilmselt kandis see armastus vihkamist ja agressiooni. Ja kas oleks ebaõiglus ja rõhumine vihkamine ning vägede nende vastu mobiliseerimine? Meie tegevust, emotsioone ja eesmärke saab hinnata ainult kogukonnatunde "absoluutse tõe" alusel.
Emotsioonid peavad alati esinema kõiges, mida inimene teeb, isegi kui see pole alati ilmne. Emotsioonid väljendavad meie olukorra ja kavandatud reaktsiooni hindamist. Sellisena võime eeldada, et emotsioonid muutuvad eriti märgatavaks, kui elustiil on keskkonnasurve all. Inimene, kelle prioriteediks on stressi ja ebaõnnestumine, reageerib emotsionaalselt eelseisvatele ohtudele. Tema emotsioonid tõstavad teadlikkust tema ohust, keskendub kogu tema olemuse olukorraga tegelemisele ja mobiliseerib selleks kogu vajaliku sisemise tugevuse. Samal ajal teadlikkus keskkonna muudest aspektidest, mis näivad olevat ebaolulised.
Üksikisik on vaimu ja keha ühik ning emotsioonid väljendavad otseselt seost vaimu ja keha vahel, justkui oleksid need mõtted, mis on kehas väljendatud. See on Adleri orgaaniline murre või see, mida me täna kehakeeleks nimetaksime. Me räägime sageli asjaolust, et meid liigutavad kogemused. See mõju võib olla ka mälestustel. Mõtet saab tunda tema füüsilistes mõjudes. Me teame, et oleme kontaktis tähendusliku kogemusega, kui tunneme neid oma kehas. See võib olla pulsi kiirendus, start, närviline pinge ja suurenenud teadlikkus. Kuid ähvardav kogemus võib ka meid külmaks muuta. See võib viia tundeni, et meil pole oma emotsioonide üle kontrolli ja teatud mõttes on see tõsi. Siiski on kindel, et põhjustasime ainult oma emotsioonid teadvusest. Elustiil ja selle üldvõrk eesmärkide võrk olid valvsad meie olemasolu kindlustamiseks suuresti alateadliku tegevusega. Oleme ainult üllatunud, et meid saab mobiliseerida nii kiiresti ja ilma teadliku sekkumiseta omaenda kaitseks.
Eagle ütles kord, et kõik omadused, sealhulgas kogu võimalike emotsioonide valik, on saadaval meie elu algusest peale ja et elustiil tähistab alamrühma valikut kui tema elu juhtimiseks kõige lootustandvamat. Selles mõttes on elustiil oma sisejõude, psühholoogilise skleroosi või paindumatuse vorm enam -vähem jäik kontsentratsioon. See kehtib ka inimese emotsioonide vahemiku kohta. Adler märkas, et vanusega saab inimene näo, mille ta lõi emotsioonide kaudu, mis tavaliselt tema näojoonistel mängivad. Misentroopiline keskendub pessimistlikele ja agressiivsetele meeleoludele, mis on aja jooksul laiendatud emotsioonid. Ta viibib sellistes tujudes ja kujundab nende väljendamiseks oma nägu ja isegi kogu keha. Sel põhjusel, kui saame kogenud inimliku asjatundja, saame lugeda kaasinimeste tegelasi. See suurendab ka võimalust, et liikumine võib toimuda vastupidises suunas: teadlikkus jäigast suhtumisest või kindlatest näoilmetest võib paljastada individuaalseid sügavalt juurdunud mõtlemist ja suhtumisharjumusi ning stimuleerida seda mõtlema, kuidas see toodetakse.
Seda võimalust näib mulle pakutavat selliseid tava nagu Aleksander Technology ja Teatud võitluskunst. Oma kehakeelt lugedes on meeleolust võimalik teada saada. On tavaline, et oma emotsionaalses seisundis on võimalik muudatusi teha, tehes muudatusi oma kehas, näiteks liikumise kaudu, kõnnib maal jne. David K Reynolds räägib, kuidas ta oli varem USA psühhiaatrilistes institutsioonides patsientide ravi hindamiseks professionaalselt klassifitseeritud. Ta suutis muutuda selliseks depressiivseks inimeseks, muutes oma suhtumist ja füüsilist suhtumist, et ta lisati nendesse rajatistesse reaalse juhtumina ja eksisteeris professionaalse hinnanguna. Nagu ta ütleb, oli ta tegelikult tõeline juhtum ja pidi õppuse lõpus tegutsema vastupidises tähenduses, et saada taas tõeliseks David K Reynoldsiks.
Muidugi mängivad emotsioonid Adleri ja kõigi muude konsultatsioonide ja psühhoteraapia puhul väga olulist rolli, kuna need peavad alati kohal olema. Kolmekäigulise tunnustuse refleks ise on emotsionaalne jobu, mida klient tunneb, kui sügav tõde enda kohta tunneb oma sisemises tuumas. Emotsionaalne reaktsioon näitab, mida tegelikult tuntakse. Me teame, et oleme kontaktis kliendi hingega, kui tunneme kliendi emotsioone. Rääkides oma varajastele mälestustele ja muudele olulistele materiaalsetele klientidele, paljastate alati oma emotsionaalsed sätted, mis rõhutavad teie privaatset loogikat, kallutatud ettekujutusi ja väärtussüsteeme. Lisaks tunneb klient ka seda: tema enda reaktsiooni kaudu tema sõnul tunnistab ta, et need asjad on tema jaoks eriti olulised. Ja paludes kliendil uuesti varase mälu öelda, saame panna kliendi emotsionaalsetele tingimustele tagasi vaatama. Teatud minu klient ei saanud aru, kui palju ta ema lapsepõlveravi tagasi lükkas, kuni sel viisil uuesti võeti teatud sündmused ja olukorrad. Kui ta jälle seda pahameelt tundis, pidi ta mõistma, et see tunne oli kogu oma elu lapsepõlvest alates olnud. Adler räägib psühhoteraapia ülesandest, mis võimaldab klientidel tunda elavat tõde. See tõde ei saa kunagi olla lihtsalt idee. See on ainult tõde, kui see tundub.
Mõnikord kirjeldame psühhoteraapiat ja nõuandeid kui rääkimise ravi, justkui oleks see ainult ratsionaalne dialoog. Kogu protsess on tunginud emotsioonidega. See emotsioon ühendab kliendi ja terapeudi ühise tegevuse. See emotsioon toetab kliendi ja terapeudi vaste.
Iga psühhoteraapia oluline sündmus on emotsionaalne sündmus. Terapeudi ja kliendi suhe põhineb siis, kui see on edukas, emotsionaalsete usalduse ja aktsepteerimise sidemetel.
Eagle ütles ka, et tunded pole argumendid. Kliendid ja inimesed üldiselt, kes peavad end vabastama vastutusest oma tegude eest, nagu näiteks oma tunnete tahtest sõltumatu. Tegelikult ei ole nad meie tahtest sõltumatud, vaid ilmselt sõltumatud meie teadlikust kontrollist. Need näivad meie teadvuses pilvedena, mis on puhutud meie sisemise taeva tumendamiseks. Kuid Vaim on nad välja toonud ja Vaim võib vastutuse võtmisega nad minema puhuda. Näotunded. Kui nad ei tundu tuhmuvat, on see sellepärast, et hoiame neid elus ja toidame nende tulekahju, sest nad vastavad meie eesmärkidele. Ma mõtlen kliendile, kes on oma ema vastu sügavat pahameelt elus hoidnud, sest see on õigustanud tema esinemise puudumist ja küpsema suutmatust. See toetas selle enesepinda ja tahte ohverdamisviisi, mis vabastas ta vastutusest oma täieliku rolli mängimiseks elus. Üldiselt võiks see maailma erilist tähelepanu pöörata. Alles siis, kui ta seda pahameelt tundis, mõistis ta oma toksilisi mõjusid. Ehkki see jätkub sellest vanast positsioonist, vabaneb see klient silmnähtavalt vajadusest pidevalt toota ja tugevdada pahameelt ja enesetunnet.
Hiljuti andis klient mulle varase mälestuse, mis tuletas talle meelde lapsepõlve ega tahtnud peole minna, et silmitsi seista teiste voodi alla peitnud laste tagasilükkamise võimaliku alandamisega. Tema kurbus ja viletsus olid märgatavad. Millegi kahe silma vahele jäämise tunne ajendas mind seda varajast mälu uuesti nädal hiljem külastama ja tundma sügavamat eesmärki. Peitmise eesmärk oli leida, lohutada ja aidata. Klient naeratas, kui ta seda tunnistas - ja mäletas ka oma lapselikku pettumust, kui isa tuppa tuli ega teda märganud!
Eluviisi võib pidada turvasüsteemiks, mis tunnistab elu suuri ohtusid ja kehtestab kaitsemeetmed, mida tuleb võtta inimese turvalisuse tagamiseks. Osa sellest süsteemist on ulatuse pidev jälgimine, et ära tunda lähenemisviisi ohule. Inimene näitab seda ärrituses, millega kokku puutub. Kontrolli kaotuse tunnetav inimene peab reageerima, kui nende kontrolli tunne on ohustatud. Inimene, kes peab tundma mõistlikku, peab reageerima, kui nende alaväärsus on ohustatud paljastama. Consoisseur peab vältima igasuguse tagasilükkamise või mitteaktsepteerimise tunde. Emotsioon, millel see kõik põhineb, on sügav eksistentsiaalne hirm, mis muudab inimese igaveseks valvsaks ja haavatavaks. Spektri teises otsas on inimene, kes tunneb end maailmaga rahus, on aktsepteeritud ja ise aktsepteeriv ning kelle põhilised emotsioonid on kõige lähemal kogukonnatunde täielikule arengule.