Emotsioonid Adleri psühhoteraapias ja nõustamises

Emotsioonid Adleri psühhoteraapias ja nõustamises

Individuaalne psühholoogia vaatleb indiviidi kui üksust, mitte isiksuseomaduste kogumit, mis moodustab üldise isiksuse. Indiviid püüab ületada tajutud miinust või alaväärsust, kehtestades eesmärgi ja liikumissuuna. Indiviid on jagamatu tervik, keha-meele ühtsus, mis ise püüab kuuluda inimkonna ja kosmose suurematesse üksustesse. Selles kontekstis, kui Adleri eeldus on õige, peaksid emotsioonid ja tunded esinema pigem indiviidi püüdluste aspektina kui isiksusesisese iseseisva jõuna.

Kuid subjektiivselt näib see indiviidi jaoks tavaliselt erinev. Teda on "emotsioonid valdavad", "emotsioonid domineerivad", "emotsioonid on sõnatu". Ta võib näha, et emotsioonidel on tema üle nii suur võim, et ta "ei saanud midagi parata", "mu viha sai minust võitu ja viis mind sinna". Emotsioonid võimaldavad inimestel loobuda vastutusest oma tegude eest ja näha end irratsionaalsete jõudude ohvritena, mis on nende kontrolli alt väljas, kuid elavad nende sees.

Välimused on eksitavad. Lõppkokkuvõttes ei saa me mõista inimeste käitumist ja iseloomu, kui me ei nõustu, et isik on jagamatu ja vastutustundlik. Alternatiivne vaade isiksuse vaatamisele kui sisendite summale lahustab indiviidi iseseisvateks jõududeks. Tegelikult ei saa olla jagamatut ja vastutustundlikku isiksust, kui indiviid ei ole ennastjuhtiv, eesmärke seadv, valiv ja ise otsustav üksus.

Milliseid eesmärke on emotsioonidel inimelus? Tundub, et need mobiliseerivad indiviidi eesmärgi poole liikumisel. Huvitav on see, et sõna emotsioon etümoloogia vihjab liikumistundele: e = välja, liikuma = liikuma. Selles on liikumistunne, ühest punktist teise liikumine või ühes suunas liikumine. Mõnikord võib see liigutus olla liikumise vastutõuge, paigal seismine või kõhklemine. Mõnikord võib see olla karune liikumine.

Adler asetab indiviidi oma sotsiaalsesse keskkonda, ilma milleta on indiviid tegelikult mõeldamatu. Isik sünnib, areneb ja küpseb sotsiaalses sfääris. Selle kõikjaloleva sotsiaalse gravitatsioonina käituva sotsiaalse välja tähendus või suund on Adleri kogukonnatunne, sotsiaalne huvi, sotsiaalne teadvus või kogukonnatunne. On rabav, et Adler identifitseerib selle tunde, tundena. Indiviidi eesmärk avaldub emotsionaalselt ja väljendub tegevuses. Äärmuslikel juhtudel võib selline käitumine olla täiesti kooskõlas sotsiaalse huviga. teises äärmuses võib see olla diametraalselt vastupidine sotsiaalsele huvile. Esimest võiks pidada subjunktiiviks ja teist disjunktiivseks.

Usun, et oleks vale liigitada emotsioone endid konjunktiivseteks või disjunktiivseteks. Neil on tähendus või eesmärk ainult inimese üldise liikumise osana või aspektina. Oleks kiusatus näha armastust ja imetlust kui omaette subjunktiivi, aga kuidas on lood armastuse ja imetlemisega juhi vastu ning vägivaldselt taotletava rassipuhtuse ideaaliga? Ilmselgelt kandis see armastus endas vihkamist ja agressiooni. Ja kas ebaõigluse ja rõhumise vihkamine ning jõudude mobiliseerimine nende vastu oleks disjunktiivne? Meie tegevust, emotsioone ja eesmärke saab hinnata ainult kogukonnatunde “absoluutse tõe” järgi.

Emotsioonid peavad alati esinema kõiges, mida inimene teeb, isegi kui see pole alati ilmne. Emotsioonid väljendavad meie hinnangut meie olukorrale ja meie kavandatud reaktsiooni. Seetõttu võime oodata emotsioone, eriti kui elustiil on keskkonnasurve all. Inimene, kelle prioriteet on stressi ja ebaõnnestumiste vältimine, reageerib eelseisvale ohule emotsionaalselt. Tema emotsioonid suurendavad tema teadlikkust oma ohust, keskenduvad kogu tema olemusele olukorraga tegelemisele ja mobiliseerivad selleks kõik vajalikud sisemised jõud. Samal ajal on teadlikkus suletud muudele keskkonnaaspektidele, mis tunduvad ebaolulised.

Indiviid on vaimu ja keha ühtsus ning emotsioonid väljendavad otseselt vaimu ja keha seost, justkui oleksid need kehas väljendatud mõtted. See on Adleri orelimurre või see, mida me tänapäeval nimetaksime kehakeeleks. Me räägime sageli sellest, et oleme kogemustest liigutatud. Seda mõju võivad avaldada ka mälestused. Mõtet on tunda selle füüsilistes mõjudes. Teame, et oleme ühenduses tähendusrikka kogemusega, kui tunneme seda oma kehas. See võib olla pulsi kiirenemine, algus, närvipinge ja teadvuse tõus. Kuid isegi ähvardav kogemus võib meid külmetada. See võib jätta meile tunde, et meil pole oma emotsioonide üle kontrolli, ja teatud mõttes on see tõsi. Kindel on aga see, et me tekitasime teadvusest välja vaid enda emotsioonid. Elustiil ja selle kõikehõlmav eesmärkide võrgustik on olnud valvsad suures osas alateadlikus tegevuses meie olemasolu kindlustamisel. Oleme lihtsalt üllatunud, et meid saab nii kiiresti ja ilma meie teadliku sekkumiseta enda kaitseks mobiliseerida.

Adler ütles kord, et kõik iseloomuomadused, sealhulgas kõikvõimalikud emotsioonid, on olemas meie elu algusest peale ja et elustiili valik kujutab endast nende alamhulka kui kõige lootustandvamat elukorraldust. Selles mõttes on elustiil oma sisemiste jõudude enam-vähem jäik koondamine, psühholoogilise skleroosi või paindumatuse vorm. See kehtib ka üksikisiku emotsioonide ulatuse kohta. Adler märkis, et vanemaks saades omandab inimene näo, mille ta on loonud emotsioonide kaudu, mis tavaliselt tema näojoontes mängivad. Misantroop keskendub pessimistlikele ja agressiivsetele meeleoludele, mis on aja jooksul pikaajalised emotsioonid. Ta elab sellistes meeleoludes ja kujundab nende väljendamiseks oma nägu ja isegi kogu keha. Sel põhjusel, kui meist saab kogenud iseloomukohtunik, saame lugeda ümbritsevate tegelasi. See suurendab ka võimalust, et võib toimuda liikumine vastupidises suunas: näiteks jäiga kehahoiaku või fikseeritud näoilmete teadvustamine võib paljastada inimesele sügavalt juurdunud mõtlemis- ja asendiharjumused ning ärgitada teda mõtlema, kuidas ta neid loob.

Seda võimalust pakuvad mulle sellised praktikad nagu Alexanderi tehnika ja teatud võitluskunstid. Meeleolu on võimalik teadvustada oma kehakeelt lugedes. On üldteada, et muutusi oma emotsionaalses seisundis on võimalik esile kutsuda ka kehas muudatusi tehes, näiteks trenni, maal jalutuskäikude jms kaudu. David K ​​Reynolds räägib, kuidas ta pidi olema ametialaselt liigitatud vaimuhaigeks, et hinnata patsientide ravi USA psühhiaatriaasutustes. Ta suutis end kehahoiakut ja kehahoiakut muutes muuta nii depressiivseks inimeseks, et ta lubati nendesse rajatistesse reaalse juhtumina ja läbis professionaalse hinnangu. Nagu ta ütleb, oli ta tegelikult tõeline juhtum ja pidi harjutuse lõpus tegutsema vastupidises mõttes, et saada taas tõeliseks David K Reynoldsiks.

Loomulikult on emotsioonidel Adleriani ja kogu muu nõustamise ja psühhoteraapia puhul väga oluline roll, kuna need peavad alati kohal olema. Tricuric Recognition Reflex ise on emotsionaalne raputus, mida klient tunneb, kui tema sisemises tuumas on tunda sügavat tõde enda kohta. Emotsionaalne reaktsioon näitab, mida tegelikult tuntakse. Teame, et oleme kliendi hingega ühenduses, kui saame tunda kliendi emotsioone. Oma varajastest mälestustest ja muudest olulistest klientidest jutustades paljastavad nad alati oma emotsionaalsed hoiakud, mis rõhutavad nende isiklikku loogikat, kallutatud arusaamu ja väärtussüsteeme. Lisaks tunneb seda ka klient: ta tunneb omaenda reaktsiooni kaudu öeldule ära, et neil asjadel on tema jaoks eriline tähendus. Ja paludes kliendil oma varajast mälestust ümber jutustada, saame panna kliendi emotsionaalseid seisundeid uuesti vaatama. Üks mu konkreetne klient ei mõistnud, kui väga ta pahandas oma ema lapsepõlve kohtlemist, kuni teatud sündmused ja olukorrad sel viisil uuesti läbi vaadati. Kui ta seda pahameelt uuesti tundis, pidi ta tunnistama, et see tunne oli teda saatnud kogu elu lapsepõlvest saati. Adler räägib psühhoteraapia ülesandest võimaldada kliendil tunnetada elavat tõde. See tõde ei saa kunagi olla vaid idee. See on tõde ainult siis, kui seda tunnetatakse.

Mõnikord kirjeldame psühhoteraapiat ja nõustamist rääkimise ravina, justkui oleks see lihtsalt ratsionaalne dialoog. Kogu protsessi läbivad ja vahendavad emotsioonid. See on emotsioon, mis ühendab kliendi ja terapeudi ühist tegevust. Emotsioon on see, mis on kliendi edasikandumise ja terapeudi vastuülekande aluseks.

Iga oluline sündmus psühhoteraapias on emotsionaalne sündmus. Kui terapeudi ja kliendi suhe on edukas, põhineb see emotsionaalsetel usaldusel ja aktsepteerimisel.

Adler ütles ka, et tunded ei ole argumendid. Klientidele ja üldiselt inimestele, kes peavad vabanema vastutusest oma tegude eest, meeldib tuvastada oma tundeid nende tahtest sõltumatutena. Tegelikkuses ei ole nad sõltumatud meie tahtest, vaid näiliselt sõltumatud meie teadlikust kontrollist. Need tunduvad meie teadvusele pilvedena, mis on sisse puhunud meie sisemist taevast tumedamaks muutma. Kuid mõistus lõi need ja mõistus võib vastutust tagasi võttes need õhku lasta. Tunded tuhmuvad. Kui need ei paista tuhmuvat, on põhjuseks see, et me hoiame neid elus ja toidame nende tuld, sest need sobivad meie eesmärkidega. Pean silmas klienti, kes on säilitanud sügava pahameele oma ema vastu, sest see õigustas tema saavutuste puudumist ja küpsemist. See toetas tema enesehaletsus- ja ohverdussüsteemi, mis vabastas ta vastutusest täita oma elus täielikult oma rolli. Ta võib saada laiemalt maailmast erilist tähelepanu. Alles siis, kui ta seda pahameelt tundis, mõistis ta selle mürgist mõju. Kui ta liigub sellelt vanalt positsioonilt edasi, vabaneb see klient nähtavalt vajadusest pidevalt tekitada ja tugevdada solvumise ja enesehaletsuse tundeid.

Hiljuti andis üks klient mulle varajase mälestuse, mis tuletas talle meelde tema lapsepõlve ja soovimatust peole minna ja silmitsi seista võimaliku alandusega, mis tuleneb teiste voodi alla peituvate laste tagasilükkamisest. Nende kurbus ja viletsus olid käegakatsutavad. Näriv tunne millestki ilma jäämisest sundis mind nädal hiljem seda varajast mälestust uuesti vaatama ja tundma sügavamat eesmärki. Varjamise eesmärk oli leida, lohutada ja aidata. Klient naeratas, kui ta seda taipas – ja meenutas ka lapsepõlve pettumust, kui isa tuli tuppa ega märganud teda!

Elustiili võib vaadelda kui turvasüsteemi, mis tunneb ära elu peamised ohud ja seab paika kaitsemeetmed, mida tuleb inimese turvalisuse tagamiseks rakendada. Osa sellest süsteemist on pidev perimeetri jälgimine ohu lähenemise tuvastamiseks. Inimene näitab seda ärritustes, millega ta kokku puutub. Inimene, kes tunneb kontrolli kaotamist, peab reageerima, kui tema kontrollitunne on ohus. Inimene, kes peab tundma end tähendusrikkana, peab reageerima, kui tema alaväärsus on paljastatud. Nautija peab vältima igasugust tagasilükkamise või mitteaktsepteerimise tunnet. Selle kõige aluseks olev emotsioon on sügav eksistentsiaalne hirm, mis jätab inimese igavesti valvsaks ja haavatavaks. Spektri teises otsas on inimene, kes tunneb maailmaga rahu, on aktsepteeritud ja ennast aktsepteeriv ning kelle põhiemotsioon on kogukonnatunde täielikule arengule kõige lähemal.

Alternatiivne praktiku psühhoteraapia

Parim koht alternatiivsete praktikute psühhoteraapia leidmiseks on meie tasuta alternatiivsete praktikute kataloog. Kõigi alternatiivse psühhoteraapia praktikute vaatamiseks klõpsake siin.