Kliimakonverentside roll: õnnestumised ja ebaõnnestumised

Kliimakonverentside roll: õnnestumised ja ebaõnnestumised

Seoses kasvava murega kliimamuutuste ja selle lugematute mõjude pärast on kliimakonverentside roll kujunenud oluliseks platvormiks teaduslike arutelude, poliitiliste läbirääkimiste ja globaalse soojenemise vastu võitlemise tegevuskavade koostamiseks. Aastate jooksul on neil konverentsidel olnud nii märkimisväärseid õnnestumisi kui ka kibedaid ebaõnnestumisi. Selles artiklis käsitletakse kliimakonverentside rolli ning nende peamisi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, et anda terviklik ülevaade sellest, mil määral on need kliimamuutuste vastast võitlust edendanud või takistanud.

Kliimakonverentside ajalugu

Kliimakonverentside ajalugu algab 1970. aastatest, mil teadlased hakkasid globaalset soojenemist ja kasvuhooneefekti tunnistama tõsiseks ohuks maailma ökosüsteemile. Esimene rahvusvaheline kliimamuutuste mõjusid käsitlev konverents toimus 1979. aastal Genfis ja pani aluse hilisematele ülemaailmsetele kohtumistele.

Alates esimesest ÜRO kliimakonverentsist kuni IPCC asutamiseni

Esimene ÜRO kliimakonverents (UNCC: United Nations Climate Change Conference) peeti 1995. aastal Saksamaal Berliinis. Siin tekkiski "Berliini mandaat", mis rõhutas vajadust pidada käimasolevaid läbirääkimisi kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramiseks.

Kaks aastat hiljem, 1997. aastal, viisid need läbirääkimised Kyoto protokolli allakirjutamiseni, mis sai nime Jaapani linna järgi, kus konverents toimus.

Märkimisväärne oli ka 1988. aasta, mida peetakse valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) sünniaastaks. Selle ÜRO algatatud asutuse ülesandeks on hinnata kliimamuutusi käsitleva teaduse hetkeseisu ning töötada välja mõjud ja riskid ning võimalikud kohanemis- ja leevendamisstrateegiad.

Kliimakonverentside peamised õnnestumised

Kliimakonverentsid on aidanud tõsta teadlikkust kliimamuutuste vastu võitlemise vajadusest ja andnud tulemuseks mõned olulised rahvusvahelised lepingud.

Kyoto protokoll

Kliimakonverentside ajaloo üks suurimaid õnnestumisi oli Kyoto protokoll, mis võeti vastu 1997. aastal. See oli esimene rahvusvaheline leping, mis seadis tööstusriikidele õiguslikult siduvad heitkoguste vähendamise eesmärgid. Aastaks 2020 peaksid nad vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid keskmiselt vähemalt 5% võrreldes 1990. aasta tasemega.

Pariisi kokkulepe

Järgmine märkimisväärne tulemus oli Pariisi kokkulepe, mis võeti vastu ÜRO 21. kliimamuutuste konverentsil (COP21) 2015. aastal. Leppe eesmärk on piirata globaalset soojenemist tunduvalt alla 2 °C, võimalusel 1,5 °C-ni, võrreldes industriaaleelse ajastuga. Sellele kirjutasid alla 195 riiki ja see hõlmab nii arenenud kui ka arenguriike.

Kliimakonverentside ebaõnnestumised ja väljakutsed

Vaatamata mainitud õnnestumistele ei ole kliimakonverentsidel olnud olulisi väljakutseid ja ebaõnnestumisi.

Ebajärjekindel osalemine ja kaasamine

Võtmeprobleem on peamiste sidusrühmade ebajärjekindel osalemine ja kaasamine. Näiteks 2017. aastal teatas Donald Trumpi administratsioon, et USA – üks maailma suurimaid kasvuhoonegaaside tekitajaid – astub Pariisi kokkuleppest välja.

Pühendumise puudumine

Teine probleem on see, et paljud lepingud ei ole siduvad. Kuigi Pariisi lepe on edukas, sõltub suuresti riikide vabatahtlik panus oma heitkoguste vähendamiseks, mis võib piirata lepingu tõhusust.

Järeldus

Kliimakonverentsid mängivad üliolulist rolli ülemaailmse dialoogi edendamisel ja kliimamuutustega seotud tegevuskavade kehtestamisel. Nad on saavutanud märkimisväärseid saavutusi, nagu Kyoto protokoll ja Pariisi leping. Nendest edusammudest hoolimata on aga endiselt olulisi väljakutseid, nagu võtmeriikide ebajärjekindel osalemine ja siduvate lepingute puudumine. Neid küsimusi tuleb käsitleda tulevastel kliimakonverentsidel, et saavutada tugevam ja tõhusam konsensus võitluses kliimamuutuste vastu.