Homöopaatia: naturopaatia põhimõtted ja rakendused

Homöopaatia: naturopaatia põhimõtted ja rakendused

Naturopaatia maailmas on homöopaatia põnev, kuid sageli arutatud positsioon. Maksimaalse kujuga „nagu võib paraneda nagu”, lubab see sajanditevanune tervendav kunst, et keha enesetervendavad jõud on õrnalt aktiveerida. See artikkel mitte ainult ei tõsta homöopaatia ajaloolisi juuri ja teoreetilisi aluseid, vaid keskendub ka selle praktilisele rakendusele ja sellega seotud kogemustele. Teine keskendumine on teaduslikul arutelul: kuidas on nende tõhususe tõestamisega kaasaegsel uurimismaastikul? Homöopaatia on traditsiooniliste tervendavate teadmiste ja tõenduspõhise meditsiini vahel pinge valdkonnas - asjaolu, mis muudab selle kaalumise veelgi asjakohasemaks. Liituge meiega avastamisreisil homöopaatia põhimõtete ja rakenduste kaudu naturopaatias ja avastage, kui oluline on see meditsiinivorm tänapäeval.

Homöopaatia põhitõed: ajalooline areng ja teoreetilised mõisted

Homöopaatia asutas 18. sajandi lõpus Saksamaa arst Samuel Hahnemann. Tema avastus põhineb põhimõttel “Similia similibus curentur” või “nagu võib ravida nagu”. Hahnemann posteeris, et aine, mis võib tervel inimesel teatud sümptomeid põhjustada, on võimeline ravima ka haige inimese sarnaseid sümptomeid, kui seda manustatakse väga lahjendatud kujul.

Homöopaatiliste abinõude tootmine järgib konkreetset lahjendus- ja raputamisprotsessi, mida tuntakse potentiseerimisena. Algmaterjal lahjendatakse mitmes etapis ja raputatakse igas etapis jõuliselt. See meetod on mõeldud tooraine „vaimse ja dünaamilise jõu” ülekandmiseks ja suurendamiseks. Homöopaatilised preparaadid valmistatakse tavaliselt erinevates potentsiaalides, mis näitavad lahjendustaset, nt. D6, C30, M (1000).

Homöopaatia teoreetilised kontseptsioonid, eriti elujõu ideed, potentiseerumine ja individuaalne ravimite valik, vastanduvad tõenduspõhise meditsiini põhialustega ja farmakoloogilise toimeviisiga, nagu nad on tuntud tavapärases meditsiinilises mõistmises. Idee elujõust, mida võib mõjutada homöopaatilised abinõud, samuti eriti lahjendatud ainete mõju, mis sageli ei sisalda enam algse aine molekule, on teaduslikult vaieldavad ja seda ei saa selgitada vastavalt füüsika või keemia põhimõtetele.

• Entstehung: Ende des 18. Jahrhunderts durch Samuel Hahnemann.
• Grundprinzip: „Similia similibus curentur“ (Ähnliches möge durch Ähnliches geheilt werden).
• Herstellung: Potenzierung durch Verdünnen und Verschütteln.
• Theoretische Konzepte: Lebenskraft, Potenzierung, individuelle Arzneimittelwahl.

Homöopaatia kasutamine põhineb suuresti abinõude individuaalsel valimisel, mis toimub pärast patsiendi põhjalikku anamneesi. See patsiendi individuaalsete sümptomite ja omaduste arvestamine abinõude valimisel eristab homöopaatiat paljudest muudest ravivõimedest.

Tõhususe ja kriitilise kaalumise tõendid: praeguse uurimisolukorra analüüs

Homöopaatia tõhusus on meditsiiniringkondade vastuoluline teema. Kui pooldajad osutavad individuaalsetele eduaruannetele ja „sarnasuse” teooriale, nõuavad kriitikud randomiseeritud, kontrollitud uuringute kaudu teaduslikult põhinevaid tõendeid. Praegused uuringud näitavad segapilti homöopaatiliste ravimeetodite tõhususe kohta.

Mitmed metaanalüüsid ja süstemaatilised ülevaated on püüdnud homöopaatia tõhusust hinnata. Üks kuulsamaid metaanalüüse, mis ilmus Lancetis 2005. aastal, võrreldi 110 platseebokontrollitud homöopaatiauuringut 110 tavapärase meditsiini uuringuga. Analüüsis jõuti järeldusele, et homöopaatiline ravi ei ole tõhusamad kui platseebod. Veel üks 2015. aasta ülevaade süstemaatiliste ülevaadete Cochrane'i andmebaasis uuriti astma raviks homöopaatilisi abinõusid ega leidnud veenvaid tõendeid tõhususe kohta, mis ületab platseeboefekti.

Neid tulemusi toetab suurem osa teadusringkondadest. Näiteks avaldas Austraalia riiklik tervishoiu- ja meditsiiniuuringute nõukogu (NHMRC) 2015. aastal homöopaatia põhjaliku ülevaate. Enam kui 1800 uuringu analüüsi põhjal tehti kindlaks, et puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis näitavad, et homöopaatia on efektiivne platseeboefektidest väljaspool.

Vaatamata nendele teaduslikele hinnangutele on homöopaatia endiselt populaarne teatud patsientide rühma seas, osaliselt tingitud isiklikust veendumusest raviks ja soovist alternatiivsete tervendamismeetodite järele. Kriitikud väidavad siiski, et homöopaatia kasutamine väljakujunenud meditsiinilise ravi asendajana võib põhjustada viivitusi vajaliku arstiabi otsimisel.

• 2005 Meta-Analyse („The Lancet“): Zeigt, dass Homöopathie nicht effektiver als Placebos ist.
• 2015 Cochrane Review: Keine überzeugenden Beweise für die Wirksamkeit von Homöopathie bei Asthma über Placebo-Effekte hinaus.
• NHMRC-Bericht 2015: Keine zuverlässigen Beweise für die Effektivität der Homöopathie.

Teadlased ja meditsiinitöötajad nõuavad täiendavaid kvaliteetseid uuringuid, et teha lõplikud järeldused homöopaatia tõhususe kohta. Kuni selle ajani on homöopaatia kasutamine ja aktsepteerimine endiselt isiklikuks otsuseks, mida mõjutavad erinevad tegurid, sealhulgas individuaalsed veendumused ja kogemused.

Homöopaatia rakendamisvaldkonnad naturopaatias: praktilised näited ja patsientide kogemused

Naturopaatia valdkonnas kasutatakse homöopaatiat mitmesuguste kaebuste jaoks. Kõige tavalisemad rakenduspiirkonnad hõlmavad ägedaid haigusseisundeid, nagu külmetushaigused, gripp, palavik, vigastused, aga ka kroonilised haigused nagu nahahaigused, allergia, migreenid, unehäired, psühholoogilised seisundid nagu ärevus ja depressioon ning lapsepõlvehaigused.

• Erkältungen und Grippe: Die Homöopathie bietet verschiedene Mittel, wie Oscillococcinum zur generellen Unterstützung oder spezifischere wie Belladonna bei hohem Fieber und plötzlichem Beginn.
• Verletzungen: Arnica wird häufig bei Blutergüssen, Schwellungen und Entzündungen als Folge von Verletzungen eingesetzt.
• Hauterkrankungen: Sulfur für trockene Ekzeme oder Graphites für nasses Ekzem.
• Allergien: Histaminum hydrochloricum kann zur Linderung von Allergiesymptomen angewendet werden.
• Migräne: Belladonna oder Bryonia, abhängig von den spezifischen Symptomen und Auslösern einer Migräne.
• Schlafstörungen: Coffea cruda bei Schlaflosigkeit oder Gedankenfluss.

Patsientide kogemused erinevad suuresti, mõned teatasid olulisest leevendusest nende sümptomitest ja nende elukvaliteedi paranemisest, teised aga ei leia erinevust. Õige homöopaatilise abinõu valimine on hädavajalik ja see põhineb täpse sümptomite analüüsi põhjal.

Homöopaatia keskne põhimõte on teraapia individualiseerimine, mis tähendab, et kaks sama haigusega inimest võivad saada erinevaid abinõusid sõltuvalt nende konkreetsetest sümptomitest ja põhiseadusest. See lähenemisviis nõuab kogenud homöopaadi üksikasjalikku haiguslugu.

Homöopaatia tõhususe teaduslikud uuringud on endiselt arutelu küsimus. Kuigi mõnel uuringul on positiivne toime väljaspool platseeboefekti, puudub teistel metoodiline rangus või reprodutseeritavus. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab homöopaatilisi ravimeetodeid kasutada selliste tõsiste haiguste nagu tuberkuloosi, HIV/AIDSi, malaaria ja muude sarnaste seisundite ainsa ravi vormina.

Kokkuvõtteks võib öelda, et vaatamata vastuolulistele aruteludele selle tõhususe osas on homöopaatia kindel koht naturopaatias. Homöopaatia ajalooline areng ja põhiprintsiibid annavad põhjaliku ülevaate praktika taga olevatest keerukatest teooriatest. Kuigi kriitilised hääled osutavad teaduslikult põhinevate tõendite puudumisele tõhususe kohta, teatavad kasutajad positiivsetest kogemustest erinevates rakendusvaldkondades. Oluline on hoida silma peal praegusel uurimisolukorral ja vaadelda homöopaatiat tervikliku terapeutilise lähenemisviisi osana, mis võtab arvesse patsientide vajadusi. Naturopaatilises praktikas on ravi õnnestumiseks ülioluline nii avatud dialoog patsiendi ja terapeudi vahel kui ka olemasolevate ravimeetodite kriitiline uurimine. Homöopaatia tulevik naturopaatias sõltub suuresti sellest, mil määral saab selle rakendusi teaduslikult dokumenteerida ja põhimõtted läbipaistvaks muuta.

Allikad ja edasine kirjandus

Viited

• Hahnemann, S. (1810). Organon der Heilkunst. Köthen: Samuel Hahnemann. Eine grundlegende Abhandlung über die Prinzipien der Homöopathie.
• Schmidt, J. M. (2007). Homöopathie: Die Beweise. Die Wirksamkeit der Homöopathie wissenschaftlich belegt. Stuttgart: Haug Verlag. Eine detaillierte Betrachtung der wissenschaftlichen Belege für die Wirksamkeit der Homöopathie.

Uuringud

• Mathie, R. T., et al. (2017). Randomised placebo-controlled trials of individualised homeopathic treatment: Systematic review and meta-analysis. Systematic Reviews, 6(1), 213. Eine umfassende Meta-Analyse von Studien zur individuellen homöopathischen Behandlung.
• Shang, A., et al. (2005). Are the clinical effects of homoeopathy placebo effects? Comparative study of placebo-controlled trials of homoeopathy and allopathy. The Lancet, 366(9487), 726-732. Ein Vergleich von homöopathischen Behandlungen mit Placebo-Effekten und allopathischen Behandlungen.

Edasine lugemine

• Ernst, E. (2002). A systematic review of systematic reviews of homeopathy. British Journal of Clinical Pharmacology, 54(6), 577-582. Eine Analyse von Meta-Analysen zur Homöopathie, die die wissenschaftliche Diskussion um die Wirksamkeit aufzeigt.
• Hahn, R. G. (2013). Homeopathy: Meta-Analyses of pooled clinical data. Forschende Komplementärmedizin, 20(5), 376-381. Eine Zusammenstellung und Analyse von klinischen Daten zur Homöopathie.
• Walach, H., & Jonas, W. B. (2004). Forschungsmethoden in der Komplementärmedizin. Stuttgart: Schattauer Verlag. Ein Überblick über Forschungsmethoden, die in der Komplementärmedizin, einschließlich der Homöopathie, angewendet werden.