Homöopaatia: naturopaatia põhimõtted ja rakendused

Veröffentlicht:

Von:

Entdecke die Welt der Homöopathie: von ihren Anfängen, über Forschungsdebatten, bis hin zu Anwendungen und Erfahrungen in der Naturheilkunde. Ein tiefgehender Einblick! 🌿🔍
Avastage homöopaatia maailm: nende algusest kuni uurimistööde ja naturopaatia rakenduste ja kogemusteni. Sügav ülevaade! 🌿🔍 (Symbolbild/natur.wiki)

Naturopaatia maailmas on homöopaatia põnev positsioon, mida sageli arutatakse. Maksimum iseloomustab "Sarnast sarnast sarnast", lubab seda sajandeid -hea tervendavat kunsti, et see on õrnalt aktiveerida keha iseenda suurendavad jõud. See artikkel mitte ainult ei valgusta homöopaatia ajaloolisi juuri ja teoreetilisi aluseid, vaid keskendub ka selle praktilisele rakendusele ja sellega seotud kogemustele. Teine keskendumine on teaduslikul arutelul: kuidas on lood oma tõhususe tõestusega kaasaegses uurimismaastikul? Homöopaatia asub traditsiooniliste tervendavate teadmiste ja tõenditepõhise ravimi vahel pinges - fakt, mis muudab nende kaalutluse veelgi asjakohasemaks. Minge avastusreisile homöopaatia põhimõtete ja rakenduste kaudu naturopaatias ning avastage selle meditsiinivormi olulisus tänapäeval.

homöopaatia alused: ajalooline areng ja teoreetilised mõisted

Homöopaatia asutas 18. sajandi lõpus Saksamaa arst Samuel Hahnemann. Tema avastus põhineb põhimõttel "Similia similibus curentur" või "sarnased võivad sarnased asjad tervendada". Hahnemann posteeris, et aine, mis võib terve inimese teatud sümptomeid põhjustada, on võimeline ravida ka haige inimese sarnaseid sümptomeid, kui seda manustatakse tugevalt lahjendatud kujul.

Homöopaatiliste abinõude tootmine järgib konkreetset lahjendamise ja raputamise protsessi, mida tuntakse potentseerumisena. Algmaterjal lahjendatakse mitmes etapis ja raputatakse iga sammuga jõuliselt. Selle meetodi eesmärk on edastada ja tugevdada lähtematerjali "vaimset ja dünaamilist jõudu". Homöopaatilisi preparaate toodetakse tavaliselt erinevates potentsiaalides, mis täpsustavad lahjendustaset, nt. D6, C30, M (1000).

Homöopaatia teoreetilised kontseptsioonid, eriti elujõudude, potentseerimise ja ravimite individuaalsete valimised, vastandavad tõendusmaterjalipõhist ravimit ja farmakoloogilist toimeviisi, nagu on tuntud tavapärase meditsiinilise mõistmise korral. Idee elujõust, mida võib mõjutada homöopaatilised abinõud, samuti eriti lahjendatud ainete mõju, mis sageli ei sisalda enam lähtematerjali molekule, võib olla teaduslikult vaieldav ja seda ei selgitata füüsika või keemia põhimõtete kohaselt.

  • Looming: 18. sajandi lõpus Samuel Hahnemann.
  • Põhipõhimõte: "Similia similibus curentur" (sarnased asjad võivad parandada sarnaseid).
  • Tootmine: potentseerimine lahjendamise ja värisemise teel.
  • Teoreetilised mõisted: elujõud, potentseerimine, ravimite individuaalsed valimised.

Homöopaatia rakendamine põhineb tugevalt vahendite individuaalsel valimisel, mis toimub pärast patsiendi põhjalikku haiguslugu. See patsiendi individuaalsete sümptomite ja omaduste arvestamine keskmise valimisel eristab homöopaatiat paljudest muudest ravivõimedest.

Tõhususe tõend ja kriitiline kaalutlus: praeguse uurimisolukorra analüüs

Homöopaatia tõhusus on meditsiiniringkondade vastuoluline teema. Kuigi toetajad viitavad individuaalsetele eduaruannetele ja "sarnasuse" teooriale, nõuavad kriitikud randomiseeritud, kontrollitud uuringute abil teaduslikult usaldusväärseid tõendeid. Praegune uurimisolukord näitab segapilti homöopaatiliste ravimeetodite tõhususe kohta.

Mitmed metaanalüüsid ja süstemaatilised ülevaated on püüdnud homöopaatia tõhusust hinnata. Üks tuntumaid metaanalüüse, mis avaldati 2005. aastal filmis “The Lancet”, võrreldi 110 platseebokontrollitud homöopaatiauuringut 110 tavapärase meditsiiniuuringuga. Analüüs jõudis järeldusele, et homöopaatilised ravimeetodid ei ole tõhusamad kui platseebod. Veel üks ülevaade 2015. aastast "Süstemaatiliste ülevaadete Cochrane'i andmebaasis" uuriti astma raviks homöopaatilisi vahendeid ega leidnud veenvaid tõendeid tõhususe kohta, mis ületab platseeboefekti.

Neid tulemusi toetab suurem osa teadusringkondadest. Näiteks avaldas Austraalias riiklik tervishoiu- ja meditsiiniuuringute nõukogu (NHMRC) 2015. aastal homöopaatia põhjaliku hinnangu. Enam kui 1800 uuringu analüüsi põhjal leiti, et puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis näitavad, et homöopaatia on efektiivne väljaspool platseebo mõju.

Vaatamata nendele teaduslikele ülevaadetele on homöopaatia populaarne teatud patsientide rühma seas, mis on osaliselt tingitud isiklikust veendumusest ravi ja alternatiivsete tervendamismeetodite järele. Kriitikud väidavad siiski, et homöopaatia kasutamine väljakujunenud meditsiinilise ravi asendajana võib põhjustada viivitusi vajaliku arstiabi kasutamisel.

  • 2005 metaanalüüs ("Lancet"): näitab, et homöopaatia pole tõhusam kui platseebod.
  • 2015 Cochrane Review : puuduvad veenvad tõendid homöopaatia tõhususe kohta astma korral väljaspool platseeboefekte.
  • NHMRC aruanne 2015 : Homöopaatia tõhususe kohta pole usaldusväärseid tõendeid.

Teadlased ja meditsiinispetsialistid nõuavad täiendavaid kvaliteediga uuringuid, et saaksid teha lõplikud järeldused homöopaatia tõhususe kohta. Kuni selle ajani on homöopaatia rakendamine ja aktsepteerimine endiselt isiklik otsus, mida mõjutavad erinevad tegurid, sealhulgas individuaalsed veendumused ja kogemused.

homöopaatia rakendusvaldkonnad naturopaatias: patsientide praktilised näited ja kogemused

Naturopaatia valdkonnas kasutatakse homöopaatiat mitmesuguste sümptomite korral. Kõige tavalisemad rakenduspiirkonnad hõlmavad ägedaid haigusseisundeid nagu külmetushaigused, gripp, palavik, vigastused, aga ka kroonilised kannatused nagu nahahaigused, allergiad, migreenid, unehäired, psühholoogilised kannatused nagu ärevus ja depressioon ning lapsepõlvehaigused.

  • nohu ja gripp : homöopaatia pakub mitmesuguseid vahendeid, näiteks oscillokotsinum üldiseks toeks või täpsemaks, näiteks kõrge palaviku ja äkilise algusega Belladonna.
  • vigastused : Arnica kasutatakse vigastuste tagajärjel sageli verevalumite, turse ja põletiku jaoks.
  • nahahaigused : väävel kuiva ekseemi või märja ekseemi grafiidi korral.
  • allergia : allergia sümptomite leevendamiseks saab kasutada histamineumvesinikkloricum.
  • migreenid : Belladonna või Bryonia, sõltuvalt migreeni konkreetsetest sümptomitest ja päästikutest.
  • unehäired : kohvi cruda unetus või mõttevool.

Patsiendi kogemused on väga erinevad, mõned teated nende sümptomite olulise leevendamise ja elukvaliteedi paranemise kohta, teised aga ei leia erinevust. Õige homöopaatilise abinõu valimine on hädavajalik ja see põhineb täpse sümptomaluse põhjal.

rakendusala sageli kasutatavad rahad nohu oscillokokcinum vigastused arnica nahahaigused väävel allergia histamineumhüdrokloricum migreenid belladonna unehäired Coffea Cruda

Homöopaatia keskne põhimõte on teraapia individualiseerimine, mis tähendab, et kaks sama haigusega inimest võivad saada erinevaid vahendeid, sõltuvalt nende konkreetsetest sümptomitest ja põhiseadusest. See lähenemisviis nõuab üksikasjalikku haiguslugu kogenud homöopaadi kaudu.

Teaduslikud uuringud homöopaatia tõhususe kohta on endiselt arutelude objektiks. Kuigi mõned uuringud määravad platseeboefektist väljaspool positiivset mõju, puudub teistel metoodiline range või reprodutseeritavus. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab homöopaatilistel ravimeetodil kasutada selliseid tõsiseid haigusi nagu tuberkuloos, HIV/AIDS, malaaria ja muud sarnased tingimused ainsa teraapia vormina.

Lõpuks võib öelda, et homöopaatia võtab hoolimata selle tõhususe osas vaieldavatest aruteludest, on ka naturopaatias kindla koha. Homöopaatia ajalooline areng ja põhiprintsiibid pakuvad sügavat teavet selle praktika taga olevatest keerukatest teooriatest. Kuigi kriitilised hääled näitavad teaduslikult helefektiivsuse tõendite puudumist, teatavad kasutajad positiivsetest kogemustest erinevates rakendusvaldkondades. Oluline on hoida silma peal praegusel uurimistöös ja pidada homöopaatiat tervikliku teraapia lähenemisviisi osana, mis võtab arvesse patsientide individuaalseid vajadusi. Naturopaatilises praktikas on ravi edu saavutamiseks ülioluline nii avatud dialoog patsiendi ja terapeudi vahel kui ka olemasolevate ravimeetodite kriitiline uurimine. Homöopaatia tulevik naturopaatias sõltub märkimisväärselt sellest, mil määral on võimalik oma rakendusi teaduslikult registreerida ja põhimõtteid läbipaistvaks muuta.

allikad ja täiendav kirjandus

viited

  • Hahnemann, S. (1810). Tervendava kunsti organon. Köthen: Samuel Hahnemann. Homöopaatia põhimõtete põhitraktaat.
  • Schmidt, J. M. (2007). Homöopaatia: tõendid. Homöopaatia tõhusus tõestab teaduslikult. Stuttgart: Haug Verlag. Üksikasjalik vaade homöopaatia tõhususe teaduslikele tõenditele.

uuringud

  • Mathie, R. T., et al. (2017). Randomiseeritud platseebokontrollitud uuringud individualiseeritud homöopaatilise ravi kohta: süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs. Süstemaatilised ülevaated, 6 (1), 213. Üksiku homöopaatilise ravi uuringute põhjalik metaanalüüs.
  • Shang, A., et al. (2005). Kas homöopaatia platseebofektide kliiniline mõju on? Homöopaatia ja allopaatia platseebokontrollitud uuringute võrdlev uuring. Lancet, 366 (9487), 726-732. Homöopaatiliste ravimeetodite võrdlus platseeboefektide ja allopaatiliste ravidega.

Edasine kirjandus

  • Ernst, E. (2002). Homöopaatia süstemaatiliste ülevaadete süstemaatiline ülevaade. British Journal of Clinical Pharmacology, 54 (6), 577-582. Metaanalüüside analüüs homöopaatia kohta, mis näitab teaduslikku arutelu tõhususe üle.
  • Hahn, R. G. (2013). Homöopaatia: ühendatud kliiniliste andmete metaanalüüsid. Täiendava meditsiini uurimine, 20 (5), 376-381. Homöopaatia kliiniliste andmete koostamine ja analüüs.
  • Walach, H., ja Jonas, W. B. (2004). Täiendava meditsiini uurimismeetodid. Stuttgart: Schattauer Verlag. Ülevaade täiendavas meditsiinis kasutatavatest uurimismeetoditest, sealhulgas homöopaatiat.