Tänapäeval on Hauz Khas Lõuna-Delhi šikk piirkond, mis on populaarne jõukate linnaelanike seas. Kuid osa piirkonnast klassifitseeriti maapiirkondadeks 2011. aastal, kui Indias viimati loendati. Teadlaste sõnul on viivitused viimase riikliku rahvaloenduse läbiviimisel, mis lükati 2021. aastal COVID-19 pandeemia tõttu edasi ja mida pole veel ajatatud, tähendab see, et paljud võtmeandmed on aegunud. Ilma ajakohastatud loenduseta on teadlaste sõnul nende analüüsid sellistes küsimustes nagu rahvastiku vananemine ja linnaränne muutunud ebausaldusväärseks.

"Loenduse läbiviimine on nüüd esmatähtis, vastasel juhul muutuvad kõik meie uuringuandmed küsitavaks," ütles Delhi valitsust statistiliste uuringute osas nõustava statistikakomitee esimees Pronab Sen.

Loendus on India elanikkonna kohta kuni üksikute leibkondade tasandi teabe aardelaek. Valitsused kasutavad andmeid ressursside planeerimiseks ja eraldamiseks, alates vaktsiinidest kuni koolide ja teraviljaratsioonideni. See on ka paljude muude majandus- ja tervisesuundumuste uuringute ja analüüside valideerimise allikas.

"Kui loendust ei viida läbi, kahjustab see põhjalikult India sotsiaalteadusi ja meie võimet mõista India ühiskonda," ütleb Ühendkuningriigi Oxfordi ülikooli demograaf Aashish Gupta.

Heraklese ülesanne

1,4 miljardi inimese loendus on Heraklese ülesanne. Enne selle algust on olemas eluruumide inventuur, milles koolitatud loendustöötajad ehk loendajad märgivad iga leibkonna kaardile. Nad koguvad üksikasju iga elukoha tüübi ja materjali kohta, millest see on valmistatud.

Koduloendus on rahvastiku loenduse aluseks, mille käigus loendajad külastavad iga leibkonda ja koguvad andmeid, nagu iga liikme vanus, haridustase ja kas nad kuuluvad marginaliseeritud rühma. Samuti jäädvustavad nad üksikasju piirkonna mugavuste kohta, nagu joogiveevarustus ja elektrifitseerimine. 2011. aasta rahvaloenduse lõpuleviimiseks viisid ligikaudu 2,7 miljonit loendajat mitme nädala jooksul läbi 240 miljoni leibkonna inimestega näost näkku intervjuusid.

Seejärel kogutakse andmed kokku ja avaldatakse paar aastat hiljem. 2021. aasta rahvaloendus pidi olema esimene, mis asendab paberkandjal vormid mobiilirakendusega, mis võib protsessi kiirendada. Kuid 2020. aasta septembris lükkas valitsus rahvaloenduse COVID-19 pandeemia tõttu edasi ja seni pole uut kuupäeva määratud. "Loenduse toimumiseks oli piisavalt aega," ütleb Gupta.

Selle aasta alguses pikendas rahvaloenduse üle järelevalvet teostav Delhi büroo halduspiiride külmutamise tähtaega, mis tuleb teha enne loendust. Laiendus peaks olema pärast aprillist juunini toimuvad riiklikud valimised lõppu.

LoodusUudistemeeskond pöördus registripidaja ja rahvaloenduse voliniku kantseleiga, et kommenteerida, miks loendust ei toimunud, kuid ei saanud vastust.

Ebausaldusväärne analüüs

Teadlaste sõnul saavad nad teha usaldusväärseid prognoose riiklike suundumuste kohta ilma praeguste loendusandmeteta, kuid hinnangud muutuvad piirkondlikul, osariigi ja kohalikul tasandil vähem usaldusväärseks. "Meil on õiglane ettekujutus sellest, kui palju inimesi Indias on, kuid meil pole aimugi, kus nad on," ütleb Sen.

Loendusandmed annavad teavet ka valimi moodustamise strateegia üksikasjalikumaks ja korrapärasemaks valitsuse uurimiseks sündide ja surmade kohta, samuti majandusnäitajate kohta tööpuudusest vaesuse ja tarbimiseni ning tervisenäitajaid sündimusest laste suremuse ja aneemiani. Ilma ajakohastatud loendusandmeteta ei ole need uuringud elanikkonda esindavad ja toovad sisse eelarvamusi, väidavad teadlased. Näiteks piirkonnad, kus rahvaarv on kasvanud, on alaesindatud ja piirkonnad, kus elanikkond on vähenenud, on üleesindatud, ütleb Gupta.

"India on riik, mis sõltub suuresti küsitlustest" oma haldusandmete süsteemide halva kvaliteedi tõttu, ütleb demograaf K S James, New Orleansi Tulane'i ülikooli külalisteadlane ja Indias Mumbais asuva Rahvusvahelise Rahvastikuteaduste Instituudi endine direktor, mis viib läbi riigi riiklikku pereuuringut.

Nende rahvaloenduse andmetel põhinevate uuringute kvaliteet on kriitilise tähtsusega, et mõista, kas riik on teinud edusamme erinevate näitajate osas – näiteks kas haridus- ja tervishoiupoliitika on aidanud ületada lõhet marginaliseerunud kogukondades või vähendanud noorte tüdrukute suremust, mis on uuringute kohaselt kõrgem kui poiste seas. "See on nii masendav," ütleb India Tehnoloogiainstituudi Delhi (IIT Delhi) arendusökonomist Reetika Khera. "Kas oleme viimase kümne aasta jooksul edusamme teinud?"

Teadlaste arvates on sündimuse ja siserände suundumusi eriti raske uurida, sest India ühiskonnas on viimase kümnendi jooksul toimunud nii palju muutusi. Alates 2011. aastast on toimunud kiire ränne maalt linna, samuti on pandeemia ajal linnadest rändajad massiliselt maapiirkondadesse naasnud. "Raske on öelda, kui suur osa India elanikkonnast elab praegu linnapiirkondades," ütleb Khera. Ta hindab, et aegunud loendusandmete kasutamine tähendab, et enam kui 100 miljonit inimest maapiirkondades jäävad valitsuse toidutoetustest välja.

Teadlased kasutavad loendust ka selleks, et nende endi väiksemad uuringud esindaksid suuremat elanikkonda. "Me kasutame oma töö kinnitamiseks loenduse võrdlusi," ütleb College Parki Marylandi ülikooli demograaf Sonalde Desai.

Alternatiivsed andmed

Mõned uurimisrühmad on otsinud oma küsitlustele alternatiive. India valimiskomisjoni koostatud valijate nimekirja ajakohastatakse vähemalt iga viie aasta järel enne osariigi või föderaalvalimisi. "See on loenduse puudumisel tegelikult päris hea proovivõturaamistik," ütleb IIT Delhi avaliku poliitika uurija ja doktorant Krishanu Chakraborty. Kuid see piirdub leibkondade, mitte üksikisikute tuvastamisega, ütleb ta.

Chakraborty hindab ka tehnikaid, mis tuginevad piirkonna satelliidikaartidele ja muule geograafilisele teabele, et loendada hooneid ning määrata elanikkonna suurust ja tihedust. Kuid ilma uuendatud loendusandmeteta on nende andmekogumite täpsust raske kinnitada.